Monday, July 21, 2014

If we all light up we can scare away the dark




Puudutuse ime

Puudutus on - puudutamine.
Puudutus on puhkemine väljapoole.
Puudutamine on enese ulatamine teisele.
Puudutamine on kinkimine.
Hindamatute kingituste kinkimine vastamisi.
Ma puudutan sind, et saada sind minu vennaks, 
Et saada sind minu õeks.
Võta mu puudutus vastu, luba mul elada.
Ma ootan su puudutamist vastu.

Hando Runnel, 2012.

Mu sünnipäeva nädalavahetus oleks pidanud olema vastavalt mu vanusele 'fun times wohoo I don't know about you but I'm feeling 22' tähistamine, kuid selle asemel istusin naelutatult arvuti taga vaadates-kuulates laulupidu, süda verest tilkumas, et ise seal seekord olla ei saanud. Kui koha peal olles on silma läikima võtnud, oli arvuti taga olukord veel vesisem. Ilusad laulud, toredad vaheklipid erinevate mõtisklustega, kihvtilt kokkupandud ajalooline timeline, presidendi selfie, naeratavad ja rõõmsad inimesed ning see meeletu ühtehoidmistunne, mida oli isegi läbi arvutiekraani hästi tunda. Kui seda ühtehoidmist vaid ka igapäevaellu rohkem jätkuks...

"Kus siis mujal kui mitte võõrsil mõistad päriselt, mida tähendab sulle oma?" (Fred Jüssi)
"Kõige tundlikum muusikainstrument on inimese hing. Sellest järgmine inimese hääl. On vaja puhastada oma hinge, kuni ta helisema hakkab." (Arvo Pärt) 
"Me oleme harjunud mõtlema, et igal rahval, ka kõige väiksemal, on õigus oma riigile. Nii on mõtelnud liivlased, nii on mõtelnud vadjalased. Nii mõtleb miljon tšetšeeni, seitse miljonit tatarlast, üksteist miljonit katalaani, 30 miljonit kurdi. Nii mõtleme ka meie, miljon eestlast. Ja meil on oma riik." (Elmo Nüganen)
"See on tore, et see Sulle ei meeldi. Mis Sa selle heaks plaanid teha?" & "Imesse uskumine on üks inimese olemuse imesid." (Aarne Saluveer)



Ma ei ole väga asjalik blogi uuendaja olnud, nii et nüüd kogunevad erinevad teemad ühte patta, aga mis seal ikka. Anyway... Vahepeal on me Šveitsi kodu kolinud. Kui varem olime Zürichi lähedal, oleme nüüd Berni lähistel. Kodust linna mineku aeg vähenes ning isegi Metzi ja kodu vahelise teekonna kestvus vähenes. Kodu kahanes, ühel hetkel (nt koristades) õnneks, mõnel teisel hetkel jälle kahjuks. Ent cozy on sealne olemine sellegipoolest, olles muutunud koduseks üllatavalt kiiresti.

Peaks mainima, et kuigi kolimine on ekstreemselt tüütu ja tülikas ja üks väheseid häid asju selle juures võib olla ehk see, et see sunnib nt riidekappi kriitilisema pilguga hindama, et igast pahnaga nagu kass poegadega mööda riiki ringi ei seikleks, siis uues kohas olemise ja n-ö elu alustamise juures on nii mitmeidki võlusid. Esimene väga lihtsakoeline näide: koeraga väljas käies uute radade avastamine. Kuigi tuleb tunnistada, et erinevatel põhjustel pole meie härra koer pikkadest matkadest enam teab mis vaimustuses. Need emotsioonid on minule üle kandunud, mul on tunne.

Üks asjadest, mis mind tõsiselt vaimustama ongi hakanud, on loodus. See võis ehk alateadlikult olla ka siis, kui veel Eestis elasin, kuid olgem ausad, seal olin siiski rohkem preili linnavurle, kes väiksena nii kartuleid kui ka marju korjates kas ämbriga ümber käis või ise sinna peput pidi sisse kukkus (mul detailid vähe hägused, mis millal täpsemalt juhtus). Kuid elu on andnud mulle võimaluse ka teistsuguse ümbruskonnaga vähe lähemalt tutvuda - võttes arvesse seda, et Šveitsi kodu pole kuskil suurlinnas asunud, vaid ikka suuresti põldudest, metsadest, loomadest ümbritsetud - ja ma olen selle eest üüratult tänulik. Järgmine kord lisan pilte ka.



Thursday, June 19, 2014

Expect nothing, appreciate everything



"A bouquet of clumsy words: you know that place between sleep and awake where you're still dreaming but it's slowly slipping? I wish we could feel like that more often. I also wish I could click my fingers three times and be transported to anywhere I like. I wish that people didn't always say 'just wondering' when you both know there was a real reason behind them asking. And I wish I could get lost in the stars. 

Listen there's a hell of a good universe next door, let's go."

E.E. Cummings


First things first. Eelmise esmaspäeva projekt oli kontsert. Soojendajaks Baba Shrimps ehk kohalik äärmiselt sümpa punt, pärast mida, kauaoodatud Kings of Leon (setlist). Ei oskagi midagi suurejoonelist selle kohta öelda, ja mitte, et oleks halb olnud, vaid vastupidi - väga raske oleks olnud selle elamusega mitte rahule jääda. Kõik oli hea ja paremgi veel. Nagu oodatud oli, pani õhtule punkti vana hea "Sex on Fire". Ja Jared Followill sai endale uue austajanna, hehe.

Lisaks sellele olin vahepeal l'Oréal Professionneli juuksemodell. Mida see endast kujutas? Leidsin kuulutuse, võtsin ühendust, vastati, läksin kohale. Sain kohe juuksed värvitud, otsad lõigatud ja juukseproduktid koju kaasa. Awesome algus.
Kolme nädala pärast kogunesid juuksurid õppima sellise protseduuri kohta nagu Beach Waves. Ma olin seal esialgu koos nendega vaadates-kuulates esitlust ehk õppides kõige selle kohta, mida mulle endale kohe tegema hakati, ning seejärel oligi järg minu käes. Kui mulle tehti protseduuri, kogunesid kõik naiskad ümber minu (neid oli u 20) ning katsusid mu juukseid või tegid neist erinevates etappides pilte. Pärast seda hommikupoolikut sain veel uusi produkte.
Läks umbes kuu aega mööda ning oli viimane etapp mu Beach Waves'i teekonnal. Meigid, riided, juuksed, söögid-joogid. Kõigil väike hirm vs excitement sees, üritades meeli saalist tulevale muusikale kaasa elades maha rahustada. Ent kõik läks idekalt, kõik said kiita ning kogu ettevõtmine paistis sujuvalt mööduvat. Ja taaskord sain kaasa uued produktid ning 100€ väärtuses kinkekaarte. Kokkuvõttes väga vinge kogemus! Ja mitte ainult! Vaid ka korralik kokkuhoid seoses juuksuris käimise ja erinevate toodete - alustades kõige basicumast, shampoonist - kokkuostmisega. 


Asjalikematel teemadel. 
Õppeaasta sain positiivsete tulemustega lõpetatud. Ei pea kummastki semestrist midagi uuesti tegema. Kui sellest teada sain, siis VIUHH, kivi langes südamelt. 
Autokooli teooriaeksami sain teise korraga tehtud. Laisklesin eelmise teisipäeva hommikul voodis, mõtlesin, et tsekin autokooli Facebooki ja voilà, nägingi oma nime nende hulgas 'qui ont obtenu leur examen de code'. See kiirus, kuidas ma pärast selle nägemist voodist välja kargasin ja otsejoones, telefon käes, emme juurde tormasin - well, seda oleks kõrvalt näha tahtnud.

See, kuidas teooriaeksam toimub, on aga täiesti teisest ooperist. Alustuseks, et eksamile registreeruda, peab kontorisse kohale minema. Ei mingit telefoni teel asjatamit, rääkimata meilist. Tegu on riikliku eksamiga, serious business. Eksam ise toimub Metzi eeslinnas, nii et põhimõtteliselt siiski linnast väljas ehk olles 24/7 jalakäija, pean selleks eraldi bussipileteid ostma. Kogunetakse klassiruumisuurusesse saali. Seinale on sätitud suur ekraan, toolid nägudega ekraani suunas. Igaühel on käes oma pult, mis on ühendatud arvutisüsteemiga, kuhu vastused salvestuvad ning mida eksamineerija tõenäoliselt siis hiljem läbi analüüsima peab. Seetõttu ei saa vastuseid kohe pärast sooritust teada, vaid 1-2 päeva jooksul. Seekord jäi vahele ka esmaspäevane riiklik püha, nii et seetõttu pidingi teisipäevani kannatama.

Praeguseks olen kahes sõidutunnis käinud. Kes mind rohkem teab, on kursis, et ma olen aegade algusest peale täiesti autokauge inimene olnud, olles kogu oma elu jalakäija rollis veetnud. Mu positiivseks üllatuseks herr sõiduõpetaja siiralt kahtles selles väites. Tänu sellele, et eilne esimene tund nii edumeelselt läks, läksin tänasesse ilma südamepuperdamiseta, ja kohe kuulsin seda ka õpetajalt, kes ütles, et ma ikka äärmiselt zen :D Homset tundi ootan aga veel rohkem, kuna see saab olema kaks korda pikem ning - paramparaa - saan pedaalid oma valdusesse. Hakkab nalja saama.